Tulin Kopenhaagenisse elama viis aastat tagasi koos tookord seitsmeaastase tütre Johannaga, kes uuel kodumaal avastas, et hindeid siin enne kaheksandat klassi ei panda. Laste ja koolide pingeritta sättimine, mis Eestis igati tavaline on, ehmatab Taanis ära täiskasvanudki.

Minu suurimaks proovikiviks ei osutunud Kopen­haagenis mitte taani keel, vaid hygge – „mõnusolek”, elu ja oma tegemiste nautimine. Taanlaste keskel ei õnnestu hygge’t unustada. Kui ma vahel liiga asjalikuks muutun, juhitakse sellele sõbralikult tähelepanu: elu ei tohi liiga tõsiselt võtta. Lihtsast tõest arusaamiseks tuli mul kolida nende vahetu ja vaba olekuga inimeste sekka.

Selles raamatus kirjutan nii enda kui tütre Johanna silmade ja südame läbi inimestest, keda kohtasin, vaatamisväärsustest ja muinasjuttudest, mida nägin ja kuulsin, kui linnaga jalgrattal – kopenhaagenlaste lemmikliiklusvahendil – tutvust sobitasin.