Ongi kõik, mõtles Max, kui oma kabinetti tagasi jõudis. Ta võttis tühjast seifist ainsad sinna veel jäänud asjad – pooliku konjakipudeli, isikliku Sig Saueri, millele oli graveeritud „Aasta kaitsepolitseinik 2002“, politseikoloneli pagunid. Pani need enda ette lauale ja rüüpas pudelist suure sõõmu.
Ta tundis end nagu filmis, kus filmilint kerib sellise kiirusega, et sekundi murdosa jooksul vilksatavad kaadris üksteise järel kõik viimase 28 aasta sündmused – Politseiakadeemia, interrinne, Ida-Virumaa jõukude arveteklaarimised, Teabeamet, Kollane maja, islamiterrorismi oht …

Roland Tamme debüütromaan „Sündikaat“ heidab põneva pilgu Eesti lähiajaloole ja jõustruktuurides toimunule läbi kaitsepolitseinik Maxi silmade. Olgugi et tegelased ja sündmused selles loos on välja mõeldud, ei kahtle lugeja, et just nii võis kõik olla ka tegelikult.