Mis küsib elulahkmel heitlik maru!
Kuid sina enesele annad endast aru.

Ja olgu öö kuitahes pikalt pime –
sa otsaeest ei pühi oma nime.

Puulehtki vaatab valgust, vajub vette
koos teistega. Ja siiski omaette.

Sul puudub sirav siht? – Eks mine
ja taipa, mis on aina tarbimine.

Kas tead, mis heldemaks teeb tasapisi?
Miks julm ei olda iial juhtumisi?
Miks lillekiivrid roostega ei kattu?
Miks elu tähetund on kordumatu?
Miks tulukene tuisuööde kestel
ei kustunud, ei kustu inimestel?

Eks küsi endast parematelt.
Eks küsi surnutelt. Ja elavatelt.

Kuid ära iial küsi kaduvikult
sa enam neid, kes läksid juhuslikult
kottpimedasse läbi leeteluha.

Oh usu, nendele on ükstapuha,
kas laevamees kord sõudis laternata
nad kaotsi meelega või kogemata.

Luuletuste valikkogu „Tähetund“ ilmus 1966 ja müüdi läbi hetkega. Lisaks algupärastele luuletustele on kogus ka tõlked Kristjan Jaak Petersoni saksakeelsetest luuletustest.
„Tähetund“ seostus ilmudes luuletaja elu tähtsündmusega, poetess sai 60. aastaseks. Luulekogu ilmumine oli kultuurisündmus – Alver tuli väärikalt tagasi oma kesksele kohale eesti luules.